Kopra Talu koha peal on inimesed elanud juba 200 aastat Esialgu oli selle koha nimi Liivaku metsavahikordon ning see oli kuue sugupõlve metsavahtide Baarsenite kodu- ja töökoht. Näiteks praegune külalistemaja, õigemini selle rehetareosa, on ehitatud XIX sajandi esimestel aastatel. Pärimuste kohaselt olid Baarsenite suguvõsas väga haritud inimesed ning nad hoidsid kultuuri ja teadmistehimu alati au
sees. Eriti palju lugusid pajatab rahvasuu viimase metsavahi kohta, kes oli rääkinud kuut keelt ja kandnud pikki punaseid juukseid. Ta tegi Tuhalaanes teatrit, mängis lõõtsa ning juhtis isetegevusringi. Mees oli kogunud ka vankreid ja kalesse ning kuulu järgi oli talle kuulunud Eesti ainus puukodaratega auto. Asjatundjad küsivad seniajani selle sõiduriista kohta talust infot, kuid paraku ei ole praegune pererahvas seda näinud. Oma elamist hoidis viimane Baarsen muust maailmast eraldatuna. Ta hirmutas külaelanikud talukohast eemale, öeldes, et ümbritsevad järved tõmbavad inimesi endasse. Üks eemale peletamise põhjus võis olla see, et veidrikust taluomanik armastas maiustada rästikutega. Üks vana mees on nimelt rääkinud, et kui ta noorena tallu sattus, nägi ta seal rästikunahkasid ümber rehetoa parte rippumas... Praegu rästikuid talu maadel üldiselt enam ei kohta. Viimasel Baarsenil oli kaks poega, kuid üks neist sai sõjas surma ja teine jäi kadunuks. Pärast seda, kui metsavaht 1970. aastal suri, otsustas Õisu metskond, et sinna enam kordonit ei tule. 7.a. hiljem sai koht uued omanikud. Kopra Talu hakkas tegutsema 2000.a. septembris.