15/07/2016
Lugu sellest kuidas Kristo ikkagi suutis, kuigi juba arvas, et ei suuda!
Kristo: Mul oli senise “Mina suudan” jooksuprojekti raames suurepäraseim võimalus ennast alt vedada ja oma kolmanda kuu kaheksas jooks tegemata jätta.
Nimelt sain maale puurkaevu ja sinna läks julgelt pool päeva toimetamist ära enne, kui vesi taevasse tõusis. Emotsioonid laes ja vesi kraes, lõi see päevastesse toimetustesse korraliku kiilu, mille otsa oleksingi kõhuli käinud. Õhtul koju jõudes oli loomulikult vaja pooleli jäänud töökohustused lõpuni viia ning nii need kellaseierid maandusidki ootamatult 23:33 peal. Mõtlesin korraks, et noh ok, tubli Kristo, palju õnne! Ongi see tramm läinud ja jääbki jooks tegemata, sest vaja veel riidesse panna ja kes teab kus mu sokid üldse on jne.
Siis tabasin end mõttelt, et kui ma suutsin 9 aastat oodata, et maale vesi saada, siis vähemalt proovin suuta see üks jooks enne südaööd ära teha, läheb kuidas läheb. Mulle väga ei meeldigi joosta aga lihtsalt jonni pärast kasvõi proovin. Pealegi ei saa ju olla ületamatu ükski takistus, mida mu pea tol hetkel paaniliselt välja mõtles.
Hopsti, oligi mu viimane kiri teele läinud ning pesurestil kuivanud lemmikjooksuriided selga tekkinud. Tegemist oli esimese väikese, kuid kahtlemata strateegiliselt suure võiduga - ma olin hakanud tegutsema, et suuta!
Läinud ma olingi. Tõmbasin tempo peale ja hoidsin pea teadmatuses, sest kella ei tahtnud vaadata enne, kui mu 4 km ring oli tehtud.
Nii! Ring läbi, vaatasin telefoni ja nägin, et suutsin isegi liiga hästi, aega oli tervelt 5 minutit üle. Minu võit!
Emotsioon sellest, et siiski jooksu ära tegin, oli nii hea, et pärast klaasikest vett ja kuupäevamuutust, otsustasin minna auringile ja nii sain ühe soojaga ka oma järgmise päeva jooksu tehtud!
2 in 1 ja Win-Win!
Suutmisteni!
Kristo