17/12/2025
Detsembris, kui linnades süttivad tuled ja kalendrid täituvad „aasta lõpu“ sõnadega, näeme ürituskorralduses üht põnevat mustrit: inimesed tellivad lavavalgust, menüüd ja fotoseina, aga päriselt otsivad nad seda üht tunnet - et nad kuuluvad kuhugi. 📍
See annab jõuludele ühe uutmoodi, kuid väga väärtusliku tähenduse: jõulud ei ole ainult traditsioon. Need on sotsiaalne arhitektuur - kuidas me kujundame ruumi nii, et mõnel on lihtsam sulanduda ja teisel on vaja natuke rohkem julgust või aega, et end omana tunda, vahel täiesti märkamatult...
Meil on kombeks mõõta ürituse õnnestumist aplausi, piltide ja tagasisidega. Jõulude mõte võiks olla teistsugune KPI: mitu inimest tundis end sel ajal päriselt nähtuna. 🥰
Tõendus on aus ja veidi karge: WHO sotsiaalse seotuse komisjon toob välja, et üks inimene kuuest kogeb üksildust. Euroopa Komisjoni JRC EU-üleses üksilduse uuringus (2022) ütleb 13% vastanutest, et nad on tundnud end viimase 4 nädala jooksul üksildasena „enamiku või kogu aja“, ja 35% vähemalt mõningal ajal.
Kui sa korraldad sel aastal jõuluüritust - tööl, kogukonnas või peres - proovi üht lihtsat disainipõhimõtet: planeeri teadlikult üks „sisse kutsumine“:
📍lisa kutsele rida „võid tulla ka üksi“
📍tee tervitus, mis ütleb nimepidi tere (mitte ainult „tere kõigile“)
📍anna alguses üks pehme „ankur“: lihtne tegevus, mis ei sunni esinema, aga aitab mõtted kohale tuua 🎯
📍lepi tiimis kokku „märkamise roll“ (mitte turvamees, vaid soe tähelepanu): keegi, kes jälgib, et keegi ei jääks pikalt üksi, ja tutvustab vajadusel inimesi omavahel
📍mõtle läbi heli ja valgus: liigne vali muusika ja hämarus võib mõne jaoks olla lõbus, teise jaoks väsitav; hoia vähemalt üks ala, kus saab rahulikult rääkida 🙂
Ja võib-olla ongi see jõulude kõige praktilisem mõte: me ei pea alati lisama programmi, eelarvet või efekti - vahel piisab sellest, et me tunneks end sel õhtul päriselt oodatuna ja märgatuna.
Kui see mõte hakkab elama, hakkavad ka kõige tavalisemad asjad (tee, küünal, vaikus, üks lihtne „tore, et sa tulid“) kandma rohkem, kui ükski dekoratsioon.
📷 Gerli Jalakas
