01/05/2026
Eino kirjutab:
"Kui olin väikene mees, nii kümneaastane umbes, oli mul üks kummaline unistus. Et saaks pensionile! Siis ei pea ju üldse tööd tegema, raha tuleb iseenesest!
Nüüd on see õnnelik aeg lõpuks kätte jõudnud, esimesed pensionid laekunud ja pensionitunnistuski käes. Oi-oi, milliseid soodustusi ma nüüd saama hakkan. Ujula-spaa pilet ei maksagi enam 30, vaid mingid tühised 25 eurot! Teatripiletitega sama lugu. Ole ainult mees ja oska õiged etendused üles leida.
Pension on mul tegelikult täitsa korralik. Eks töödki ole natuke tehtud. Minu töömehekarjäär on kirju nagu Salvador Dali disainitud Chupa Chupsi pulgakommipaberi ümbris.
Juba koolipõlves kupatas isa koolivaheajal tööle, igasugu majaseinu ja soojakuid värvima. Ta oli Rakvere Metsamajandis juhtival kohal, seal neid objekte ikka jagus. Tööd sai tehtud ka vene sõjaväes. Oli Afganistani sõda. Relva mulle ei usaldatud. Olid mingid ankeedid, kuhu kirjutasin, et paljud lähisugulased on Stalini ajal vene vangilaagris istunud. Osad elasid välismaal ka. Sellegi panin ausalt kirja. Küllap otsustati, et ei ei ei, sellisele fašistile ei tohi küll automaati kätte anda. Mine tea, mida sellega pihta hakkab. Saadeti hoopis tagalasse vaguneid laadima. Mingi aeg olin sigalas ka.
Kõva töömees olin tollases TPI-s majandust õppideski. Kõik suved korralikult EÜE-s. Põhiliselt betooni valades. Ning olin veel Noorsooteatris lavapoiss. Peale loenguid korraks teatrist läbi, vanad dekoratsioonid maha ja uued peale. Sel ajal olid seal "Lendas üle käopesa", "Valge tee kutse" ja Mati Unt. Olin niisiis kursusel see vajalik poiss, kelle kaudu teatrihuvilised kursusekaaslased nii defitsiitseid teatripileteid hankisid.
Esimeseks päristöökohaks oli Vinni NST. Tegin seal kiirelt karjääri. Tõusin lühikese ajaga puidutsehhi meistrist suure sovhoosi pearaamatupidajaks. Häda oli aga selles, et ma sellest krdi raamatupidamisest suurt midagi ei jaganud. Ning igasugu numbrimaagia vastu pole mul samuti mingitki külgetõmmet olnud. Lõpuks sattusin tollase direktoriga sõnavahetusse. Lahkusin päevapealt. Tööraamatusse kirjutati suurte rasvaste tähtedega: VALLANDATUD.
Poolteist aastat töllerdasin tegevusetult linna peal. Midagi üritasin ka ettevõtluse vallas. Igasugune ärivaim ja juhiomadused on mulle siiski tundmatud asjad. Midagi märkimisväärset sellest välja ei tulnud.
Siis näkkas. Sattusin tööle ühte mobiiltelefonide müügifirmasse. Sain osa ka selle kuldajast. Mingi aeg töötasin Tallinnaski. Mul oli suurkliente, nagu Eesti Energia ja Eesti Raudtee. Siit Rakverest meenub esimesena kuulsusrikas Rakvere Viljasalv. Ja mis tants ja trall veel nende kasutatud mobiiltelefonidega käis. Nüüd vist juba võib sellest rääkida. Loodan, et kunagised omanikud ei loe ega pahanda. Kahe aastaga ostsin omale maja Rakveres.
Firmal Levi@Kuto läks hästi. Räägitakse, et isegi konkurendid imetlesid meid. Nad ei suutnud kuidagi mõista, kuidas neljale müügimehele üles ehitatud firma suudab müüa pea kolmandiku Eesti turust. Omanikud aga ei piirdunud sellega. Äri on mitte mobiiltelefonide müügis, vaid kõneminutites- nagu nad meile lihtsurelikele hommikukohvilauas toonitasid.
Loodi Q GSM, mis hiljem rootslaste Tele 2-le maha müüdi. Selleks ajaks olin Rakveres tagasi. Q GSM-i päevilt meenuvad algusaegade meeletud järjekorrad, kui me oma ühe euroseid telefone, seda küll aastase kohustusliku lepinguga, müüsime või niisama ära kinkisime. Oma viiekümnemeetrine, pikalt välisuksest väljas, oli see järjekord. Ühel kenal päeval tegime oma tollase töökaalasega 113 lepingut päevas. Alustasime hommikul kell 8 ja lõpetasime öösel kell kaksteist. Teised olid sellised rahulikumad, keskmiselt 60 lepinguga päevad.
Tele 2 päevilt meenuvad eelkõige toredad kliendid, kellega siiamaani linna peal tervitame. Ehk ka kõikvõimalikud koolitused. Umbes kahekümnel olen käinud. Olin ka üks neist õnnelikest, kes tollases "Sakala" saalis Peep Vainu esimest šõud vaatamas-kuulamas käis. Hilisem guru oli just Ameerikast tulnud, seal ukselt uksele marssides raamatuidki müünud. Pani terve saalitäie rahvast ühte ja seda sama lauset "Õpime tundma klientide vajadused ja pakume neile optimaalseima lahenduse!" karjuma. Karjusime seda lauset täiest kõrist, ise ekstaasis olles, osad püstigi tõustes, kümneid ja kümneid korda. Nii et kujutan vägagi hästi ette, mis siis veel kunagi Goebbelsi karjumismiitingutel toimuda võis.
Kakskümmend aastat mobiiltelefonidega sai aga täis. Hakkasin mõtlema, et kas tõesti terve elu üks ja sama. Lihtsalt lahkusin firmast. Ega mul mingit varuplaani sel ajal ei olnudki.
Umbes aastakese töllerdasin jälle niisama. Ahjaa, midagi siiski tegin. Ühe raamatu kirjutasin. "Päike on alles" nimeks. Poodidesse ta ei jõudnud ega jõuagi. Raamatukogudes siiski on. Umbes 200-st olen lahti saanud, osad müünud ja osad kinkinud. Umbes samapalju on järel. Nii et, kes kenasti küsib, võin ära kinkida küll. Kes raha pakub, milles küsimus, võtan vastu sellegi. See selleks.
Vahepeal proovisin kätt kinnisvara alal. Olin partneriks ühele kogenud maaklerile. Häbisse ma ei jäänud, umbes 20 tehingut ikka tegin. Mu silmad aga ei põlenud, ma ei olnud 24/7 mõtetega asja juures. Mõne aja pärast läksimegi sõbralikult lahku. Suurepäraselt saame läbi aga siiani. Kõik oma hilisemad tehingud olen ikka tema juures teinud. Hästi saan tegelikult läbi kõigi oma kunagiste kolleegidega. Palavad tervitused neile minu poolt!!
Jälle pool aastakest töllerdamist. Kuni tuli kõne Vinni-Pajusti Gümnaasiumist. Et kas ma ei tahaks sinna tulla laste maleõpetajaks. Muidugi proovisin ära. Siis hakkas minema. Mingil perioodil oli isegi 10 kooli. Hetkel siiski vaid 3 kooli pluss vabatahtlike ring Rakvere Spordihoones.
Nüüd hakkab kümme aastat laste maleõpetajana täis saama. Kuidas edasi? Ausalt öelda ei teagi. Oma malelapsi ma jätta ei saa. Samas tahaks ise ka talviti natukenegi välismaal viibida. Suvel ju ei raatsi. Siin on nii ilus, maja ja suvila juures ka omad tegemised.
Hetke plaan on selline, et pakun koolidele kompromissi. Et teen, kui soovi on, neli kuud- september kuni detsember, nii et veri ninast väljas. Siis aga haihtun kolmeks kuuks. Tagasi millalgi kevade alguses. Nii palju on kohti, kus lihtsalt peab ära käima. Muidu jääbki käimata.
Aga septembris võiks teha küll. See on ju veel selline kuu, kui tuleb päris palju uusi lapsi, kes alguses kohe üldse ei oska. See üks mu lemmiktöid ongi. Lastele põhitõed selgeks õpetada. Pool tundi ja juba nad mängivadki, oskavad ja ehk ka armastavad seda ajaloolist, kaunist ja kindlasti ka harivat mängu nimega male. Ja võib-olla pole mind ennast kevadel vajagi. Keegi annab lastele nupud kätte, hoiab natukene silma peal ka. Nad on head lapsed, saavad suurepäraselt hakkama minutagi. Jah, sellise ettepaneku ma teengi.
Sellised isevärki meenutused-mõtted esimesel mail, töörahva pühal. Natuke p**k see lugu sai. Aga ei pea ju kõike lugema ;).
Miks ma Rakvere Maleklubi alt kirjutan? Aga oma fb kontot mul siiani ei ole. Pandi mingil tühisel põhjusel kinni. Järjest rohkem olen sellega ära harjunud. Pole nagu teist vajagi. Tänud Sandrile võimaluse eest siin maleklubi veergudel vahel kirjutada. Tema meie klubi fb lehekülje haldaja on.
Miks lipp lehvib? Paljudel naabritel ju pole. Peetakse vist mingiks lollakaks nõukogudeaegseks pühaks. Las ta aga lehvib. Tuulutab ennast natukene. Peab igal asjal üldse põhjus olema? Ilus lipp meil lihtsalt. Kena vaadata.
Ning kuidas kutsul läheb? Tänan küsimast, hästi läheb. Päris vaeseks pole meid veel söönud. Lemmikroaks on tal kujunenud mitte mingid delikatessid, vaid Grossi poes müüdavad seakõrvad. Lihtne teha ka. Paned potti veel natuke tangu, kapsast ja porgandeid, keedad natuke ning anna aga ette. Paari minuti pärast kauss läigib. Omal selline nägu peas, et võtaks veidi veel. Selge see, et päris pirakas tast tuleb.
Paras võrukael selline. Kipub kõike ära närima. Pesu ei saa üldse õue riputada. Kohe neid nöörilt maha tõmbama. Või hammastega tagumikust kinni. Mine või kuskile koerte kooli temaga. See on küll krdi-i tüütu mõte. See töö nüüd veel puudus ;)
Toredat kevadet kõigile!"
