08/08/2022
Juba umbes nädala on taevavaatlejatel olnud võimalus näha tavapärasemast rohkem "langevaid tähti", kuna tipnemas on taaskord see iga-aastane taevane vaatemäng, mida tuntakse Perseiidide meteoorivoolu all. Kuigi Perseiidide kõige rikkalikum õhtu jõuab kätte 12. augusti öösel, varjutab selle aasta täiskuu samal ajal paljud meteoorid oma valgusega ära. Seega tasuks voolu nautida pigem mõned päevad enne ja pärast täiskuu hetke.
Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle ülejääkidega. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Kõige suuremad komeedid moodustavad sellel ajal miljoneid kilomeetreid pika saba, mida on aeg ajalt taevas ka silmaga näha. Üks tuntumaid taolisi sabatähti on näiteks Halley komeet, mis külastas meie naabruskonda viimati 1986. aastal ja mida saab uuesti näha 2061. aastal suvel.
Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst ja lumest moodustunud veeaur hajub hõredate molekulidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.
Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil tuhatkond aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.
Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.
Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks tipuajal umbes 120 lasku tunnis (ideaalsete vaatlustingimuste puhul). Kui eriti veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab ning mida isegi Kuu ei jõua oma heledusega lämmatada.
Teisi suuremaid meteoorivoole (sulgudes meteooride keskmine arv tunnis)
Kvadrantiidid - Jaanuri algus (60-200)
Lüriidid - Aprilli teine pool (18)
Eeta-akvariidid - Mai algus (40-85)
Delta-akvariidid - Juuli lõpp (16)
Perseiidid - Augusti keskpaik (100)
Drakoniidid - Oktoobri esimene pool (muutlik)
Orioniidid - Oktoobri lõpp (25)
Leoniidid - Novembri keskpaik (20-200)
Geminiidid - Detsembri keskpaik (120)
All astrofotograaf Fritz Helmut Hemmerichi 2016. aasta õnnelik tabamus Andromeeda galaktikast, mille eest kihutab mööda üks eriti hele meteoor.
