23/04/2021
Kui Turovski ei tule poliitika juurde, siis tuleb ta ise poliitika sisse välja mõtelda:
Poliitiline linnuvaatlus ja välispoliitilisi sõnaseletusi
Poliitika vajab oma Durrelli või Turovskit. Muidugi, on olemas terve teadusharu: politoloogia, ent selle uurijad kipuvad ise sees olema ehk sekkuma protsessi. Politoloogid osalevad pahatihti läbi oma eelistuste ja meelsuse sündmustes või nende tõlgendamises. Nad on politikaanid.
Turovski pole lind ega loom. Ta ei eelista ühte liiki teisele, vaid võtab neid jäägitu erapooletuse ning siira huviga. Selliselt peaks vaatama ka poliitikat.
Tema võiks lahti seletada näiteks, et Jüri Ratase valitsuse kukkumine, mis sai alguse üsna tühisest pahandusest seoses juba ametist lahkunud haridus- ja teadusministri Mailis Repsi ja kohviaparaadiga, oli loomulik käik. Nii nagu looduses hoolitsevad kõik liigijätkamise eest, peavad erakonnad muret tundma tulevaste valimiste pärast. Kuna keskerakond oli reformaritega korduvalt sehvti teinud, aga ekrega mitte, oli seega targem uuest ja lärmakast kaaslasest juba paar aastat varem lahti saada. Viisakam, kui see, et peaminister lõpetab koostöö poolepealt, oli see, et peaminister astub tagasi ja tuleb uus, aga too uus enam ei taha valitsust jätkata/moodustada samadest partneritest. Mängu ilu.
See on vaid tühine näide meie mudalombist. Tegelikult vajaks lahti mõtestamist vundamentaalsed mõisted ja nende tegelik olemus. Uskumatu, aga tegelikult on see töö paljuski tegemata, kuigi sõnad ise on permanentsest kasutamisest keelepruuki juurdunud.
Alustame.
Diktaator/diktatuur
Pealtnäha lihtne. Seostub sõnaga „dikteerima“ ehk etteütlema-kirjutama. Ainuvalitseja, autokraat, kes võimutseb enam või vähem vägivalla abil rahvatahtest, põhiseadusest ja inimõigustest välja tegemata.
Kui vaadata diktaatorite listi läbi ajaloo, siis pole seal pea ühtki, kelle kukutamist tõsiselt taga nutta ja seetõttu teevad ju jänkid pealtnäha demokraatia ekspordi egiidi all diktaatoreid kukutades suisa õilsat tööd.
Me suudaks pea üksmeelselt ka järgmised kümme diktaatorit leida, kes tuleks kõrvaldada, ent siis tekivad raskused.
Kõigepealt on selline eksport kallis ja ohtlik lõbu. Saddam Hussein ja Muammar Gaddafi olid mõrtsukad, kes tuligi oksa tõmmata või neljaks kiskuda, kuid asemele tuleb enamasti kaos. Vähemalt lähiajalugu on näidanud. Teiseks peaks tekkima alati küsimus, miks just need ja mitte ülejäänud despoodid või kuhu tõmbame piiri?
Olgu, moodustame nimekirja riikidest, kus tuleb valitseja maha võtta. Rahastab piiramatu krediidiga näiteks Elon Musk Marsi pealt.
Põhja-Korea – nõus!
Valgevene – muidugi!
Hiina – keeruline, aga õige!
Türgi – jah...
Oot-oot
Türgi on NATO liige ja Hiina tuumariik, mis võib ise oma väärtushinnangutest lähtuvalt diktaatoreid maha võtma asuda. Samuti kolmas suurvõim, Venemaa.
Õigus, Venemaal ju ka diktaator. Paneme listi?
Isegi, kui Musk laenab raha juurde, pole fiskaal-mured enam esmatähtsad.
Kõik kolm suurriiki võivad esimesel ettekäändel suvalisse riiki sisse marssida, et jõuvahekordi klaarida ja me oleme tagasi kuskil uusaja monarhide vahelises lõputus kähmluses.
Häda pole üksnes selles, et Venemaa ja Hiina on tugevad sõjalised suurriigid ning India kohe nende järel ja neile juba naljalt vastutahtmist midagi ei dikteeri. Sama keeruline on see puht juriidilisest küljest: mille alusel me seda teeme?
Meil on veel terve hulk Aafrika ja Lõuna-Ameerika riike plus Aasia, kus piir õigusriigi (formaalselt) ja autokraatia/kleptokraatia (praktiliselt) vahel on õige hämar. Pange tähele, paljud isevalitsejad on saanud pukki vähemalt näiliselt seaduslikult ja enamuse tahtel: Ceasar, Hi**er, Putin.
Alles suhteliselt hiljuti tõestas üks õigusteadlane, et Päts kehtestas oma ainuvalitsuse vähemalt formaaljuriidiliselt korrektselt. Samal ajal oli Lätis samasugune diktaatorist president (ja samasuguse saatusega) Karlis Ulmanis.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis pole ka USA mitte teps alati oma kodanike õigusi austanud.
Kui diktaator teeb enamasti oma alamatele ülekohut, siis tuleks ta otse loomulikult kohtu alla anda, ent võõrriik, mis seda teeb, teostab omasoodu omakohut, mitte õigust. Sest õigust ei ole.
Rahvusvaheline õigus
Ahhaa! Siin ongi ju konks! Lepivad riigid kokku ja sellest alates on paktid kõigile riikidele kohustuslikud. Kui riigijuht selle vastu rikub, on legaalne õigus ja moraalne kohustus ta maha võtta!
Jah, aga kui mõni riik ei kirjuta alla, läheb olukord segasemaks. Tegelikult juba ongi segane, sest meil on küll Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (pange tähele: mitte ühinenud riikide organisatsioon), aga mitte kõik rahvad (sest kõigil rahvastel pole oma riiki) või riigid ei kuulu sinna ning ka seal, nagu igas teises demokraatilises ühingus, saab otsuseid vetostada ehk kõik käib hääletuse teel. Selle kunni võtame maha, aga toda maniakki seal ei puutu.
USA President Franklin Roosevelt ütles 1939. aastal (Anastasio) Somoza (Nicaragua toonane diktaator) on hoorapoeg, aga ta on MEIE hoorapoeg“.
Sama loogika järgi hääletavad riigid ka ÜRO-s, kas sama religioosse kuuluvuse, etnilise sarnasuse või lihtsalt kaubandussuhetest lähtudes.
Peale selle on olemas otse loomulikult ka Esindamata Rahvaste Organisatsioon (vaadake, kes sinna kuuluvad), aga mis määramisõigust on neil, kel pole isegi enesemääramisõigust. Sellest ka nimi: ESINDAMATA.
Niisiis, kui mõni riik ei kirjuta alla, milline on teiste riikide õigus mingit lepet tollele peale suruda? Kliimalepped, kaubandusembargod ja muud sanktsioonid ühele või teisele riigile on parimaiks näiteks.
Inimõigused – isegi, kui sellele deklaratsioonile alla kirjutada, ei pea seda ilmtingimata täitma, aga mis peamine: kui riik pole neid õigusi taganud, siis kuidas saab türannile ette heita, et ta oma alamaid rõhub? Ei saagi.
Saddam Hussein ja Slobodan Miloševič ju suisa nii kohtus ütlesidki: ei tunnista teie legitiimsust minu üle.
Nürnbergi protsessid olid pretsedendiks: võitnud riigid mõistsid kohut kaotanud riigi SÕJAKURITEGUDE üle. Selle legaliseerimiseks võtsid võitjad eelnevalt vastu Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta, et teljeriikide sõjakriminalid vastutusele võtta. Ent 1949. aastani (s.o. Nürnbergi kohtuprotsessi ajal) määratles sõjakuriteo mõiste peamiselt 1907. aasta Haagi konventsioon ehk rida diplomaatilisi leppeid II Ilmasõja ajaks paljuski kadunud riikide ja riigipeade nagu Nikolia II (initsiaator) või Austra-Ungari ja Saksa keisrite vahel selleks, et „ümber vaadata jõustumata jäänud Brüsseli 1874. aasta maasõja seaduste ja tavade deklaratsioon“ ehk lihtsamalt: „heade sõjapidamistavade deklaratsioon“, mida kõik riigid seejuures kunagi omaks ei võtnud.
Vähe sellest, et kõik riigid sõjatribunali hartas ei osalenud, (kuigi sõjas kannatasid enam või vähem kõik riigid ja rahvad), ei nõustunud N. Liit, kui üks kohtupidajatest, ka nelja isiku osas Nürnbergi kohtuotsusega. Õigus on valikuline.
Olgu peale, mõnikord võibki otsustada pretsedent. Eriti kui pole eelnevat pretsedenti ehk tekib lihtsalt uus olukord, mida riigid ja otsustajad ei ole ette näinud.
Sel juhul võib loomulikult võtta ka pragmaatiliselt: kui de facto on pooled milleski kokku leppinud, siis on see juriidiliselt pädev.
Seda enam kui kahe- või enampoolse leppe vähemalt üks pooltest pole riiki moodustanud.
Venemaa lemmik-argument: millele põhineb USA õigus oma maale? Maa kuulus põliselanikele ja kolooniadki kuulusid Inglismaa kroonile. Ühe suhtes toimus röövimine, anastamine, okupeerimine ja teise suhtes riigireetmine.
Ent ajas tagasi minnes peaks sama loogika järgi hiljuti lesestunud Elizabeth II tagastama vähemalt saareriigi valdused muistsetele keltidele, kui keegi veel varasemast hõimust pretendent välja ei ilmu.
Küsimus on selles, et kas põlisrahval on olemas legitiimne õigus oma maale? Isegi, kui varasemaid asukaid seal elanud pole. Kas hõim ja rahvas saab olla õiguse subjektiks, isegi juhul, kui ta oma valdusi deklareerinud on, aga riiki moodustanud pole? Kas ordu ja saarlaste vanemate vahelised lepped olid õiguslikud?
Noil muistsetel aegadel muidugi olidki lepped ilmselt märksa pragmaatilisema loomuga. Vaja kokku leppida, siis teeme ära! Pole volitusi? Ei hakka iga koma pärast vaidlema. Pealegi tugevama õigus surub takka.
Uuemal ajal aga takistas just volituste olemasolu näiteks
Loodearmee juhil Nikolai Judenitšil kasulikku tehingut 1917.-1918. aastal: tunnustada vastavalt Soome ja Eesti vabariiki selleks, et nende abil Piiter punaste käest tagasi võtta. Endise keisririigi endine kindral ei saanud tunnustada riike isegi, kui see oleks ta palavaim südamesoov (milles muidugi peab kahtlema). Muidu võiks Eesti väekontingent tunnustada Iraagis suvalise hõimu õigusi enesemääramisele.
Polnud isegi riiki, keda ta esindaks. Judenitš vajas hädasti abi, ent Antant ehk endised liitlased ei saanud seda osutada vabatahtlike vägede sõjapealikule, sest nende parlamendid poleks pruukinud seda kinnitada. Nendegi riigid olid ilmasõjas kannatada saanud. Nüüd veel osaleda võõras kodusõjas.
Abi saamiseks pidi Judenitš saama Venemaa ülemvalitsejaks tõusnud Aleksandr Koltšakilt volituse moodustada Tallinnas Loode-Venemaa valitsus, mida siis liitlased servapidi võisid partnerina tunnustada. Sama põhjus ei võimaldanud varemalt ka Koltšakil endal abi saada, kuni Omski esseeride Direktoorium ta ülemvalitsejaks määras. Ülemvalitseja, Direktoorium, esseerid Omskis. Millisest legitiimsusest siingi saab jutt olla, ent hull aeg nõuab hulle inimesi ja otsuseid.
Niisiis, millegi seadustamiseks peab järelikult vähemalt tänapäeval olema riik ja siis peaks kõik seaduslik olema. Arvate?
Riik per se
Niisiis, riik iseenesest.
Ilmselgelt, kui riik tahab teise riigiga diili teha, siis ta toda riiki ka a priori automaatselt juba ainuüksi selle sammuga tunnustab. Seega langeb justkui ära kõige keerulisem valdkond ehk tunnustamata riigid ja neid on üksjagu. Polegi kindlat kriteeriumit, mille järgi riiki üheselt defineerida. Kui tingimustele ei vasta, siis seda riiki teised ei tunnusta. Seda muidugi ühest küljest. Teisalt jälle, kui ei TAHA (mingil põhjusel), siis ei tunnusta.
Jah, kui kaks või enam riiki tahab diili teha, siis polegi miskit katki. KUI.
Mis siis, kui rahvusvaheline üldsus (loodetavasti ikka see progressiivne) peab mingi tunnustamata riigi allutama õiguse (harta, pakti, lepingu jne) subjektiks s.o. kohustama millestki kinni pidama? Automaatselt annab see ju riigile ka tunnustuse. Iseenesest polekski viga. Ainult, et pahatihti võib tunnustamist takistada see, et tegemist võib olla näilise ehk marionett-riigiga: Põhja-Küprose Vabariik, Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Transnistria, aga ajaloos ka Mandžukuo ehk Jaapani käpik Mandžuuria II ilmasõjas või Lokoti (Autonoomne) Vabariik Venemaal 1941.-1943. aastal Saksa okupatsioonivägede alluvuses Brjanski ümbruses, mis tekkis enne sakslaste tulekut enesevabastamise teel (midagi Eesti suvesõja taolist) ja kust sakslased ka oma väed pärast saabumist taas välja viisid s.o. andsid „vabariigile“ suuresti iseregulatsiooni. Samal ajal toimis ka hulk punapartisanide vabariike, mis muidugi ei otsinudki tunnustamist.
Selliste riikide tunnustamine tähendab üldiselt kellegi teise (riigi või rahva) õiguste tampimist. Vähemalt nende arvates. Sageli on seal võimul just selline käpik-diktaator, nagu eelpool juttu oli.
Sellest ka dilemma: ühelt poolt oleks hädavajalik, et selline isevalitseja oma isetegevuses ei rikuks näiteks inimõigusi (millele ta pole alla kirjutanud, kuna riiki ju ei eksisteerigi, seega pole ka õigused talle kohustuslikud), samas allkirjastamise hetkest tunnustaks see üldsus või vähemalt lepingu teine pool justkui toda moodustist de jure, sest kellegagi ju see leping vm dokument ometigi ju sündis. Skisofreeniline situatsioon ja ilmselt nii mõnigi käpik seda sundseisu teades olukorda ära kasutab. Kabes vastab sellele oma nupu äraandmine, millele järgneb juba möödapääsmatult vastase nuppude äravõtmine.
Leebematel juhtudel on selleks mingid kliimalepped, et poolearuline näiteks elavhõbedaga loodust ära ei sittaks. Remargi korras: selline olukord ei puuduta kaugeltki vaid tunnustamata riike, vaid on konstruktsioon. Lihtsalt kui suurriigid teineteist vastastikuste lepingutega survestavad, siis nad on juba teineteist ka tunnustanud.
Põrgutee sillutis koosneb headest kavatsustest.
Kergeid lahendusi polegi. Õigemini, kui mõni lahendus tundub kerge, siis ta tavaliselt polegi lahendus.
Lihtsalt kõige kergem on midagi karjuda ja nõuda, teadmata üleüldse, kuidas protsess toimib või mis on selle olemus.
Putini dilemma e. kõrge mooni sündroom
„Käis kord üks monarh moonipõldu mööda ja kaksas ära kõige kõrgemad õied, selmet vastata võõrriigi saadikule, milles seisneb tema pikaealise võimuloleku saladus.“
Ent tuleme tagasi poliitilise „linnuvaatluse“ juurde.
Ikka ja jälle ilmub meediasse kellegi seisukoht, kes leiab, et vastne USA president Joe Biden või mõni lääneriik näitab Venemaa suhtes üles nõrkust. Seda nii seoses Süüriaga, Krimmi okupeerimisega kui ka mõne isiku mürgitamisega.
Tavaliselt jõuab see arutelu selleni, et demokraatlikud riigid kardavad konflikti tugeva, tahtejõulise Putiniga, kel on piisavalt armeed ja naftavarusid, et pühkida minema kogu läänepoolkera ja kõik muu veel takkapihta. Ilmselge tõestus selle kohta on ju lääne tegevusetus: näevad, aga ei mürista! Siit edasi juba järeldus, et NATO on vähemalt meiesuguste väikeste, tarbetute Venemaa naaberriikide kaitseks mõttetu ja üleüldse peaks selle karuga hoopis üritama läbi saada.
Alles see oli, kui meie endi äsja inkubaatorist saabunud välisminister Eva-Maria Liimets, kes polnud veel sulgidagi jõudnud, lendas telefoniaparaadini ja võttis kõne Venemaa välisministri Sergei Lavrovi pessa, et meenutada valmisolekut piirilepe sõlmida. Sellise kihu taga on võimetus näha võimalust. Näha võimalust Venemaalt Tartu rahu järgseid alasid tagasi saada – ta ei anna ju! Ega ta anna, jah, tõepoolest.
Objektiivis ilmus negatiivne hinnang jänkist onu Joe väljaüteluse kohta, et Putin on mõrvar – rikub suhted venelasega ja on seega meile ohtlik. Donald Trump poleks midagi nii mõtlematut teinud. Onu Donald on järelikult onu Joe´st targem. Putin aga on näidanud jälle korduvalt hambaid: koondab vägesid Ukraina piirile, lubab karme vastulööke. Biden jätab meid üksi ja kaitseta ja nii edasi ja nii tagasi...
Selle loo kirjutamise ajaks teatas Venemaa Ukraina piiri ääres õppuste lõpetamisest ehk ligikaudu 120 000 sõduri tagasi kasarmustesse paigutamisest. Selleks korraks on just kui kriis jälle möödas.
Eelnevalt aga oli sündmuste ahel käinud ligikaudu nii: Venemaa teatas Ukraina Peterburi konsuli välja saatmisest, kes olla jäänud vahele põhimõtteliselt spionaažis; Tšehhi saatis välja 18 Venemaa diplomaati ja Venemaa taas 10 USA diplomaati. Poola soovitas NATO-l ja EL-il Vene diplomaate riigist välja saata ning Venemaa saatis koju tagasi veel kaks Bulgaaria diplomaati.
Eesti ja Läti saatsid ühe ja Leedu kaks Vene diplomaati välja.
Ega keegi ju nii sõda alustakski - üllatusmoment puuduks.
Lisaks sisenesid kaks Venemaa dessantlaeva Mustale merele. USA kehtestas Venemaale uued sanktsioonid. Seda ajal, mil Biden leiab, et oleks aeg pingeid kahe riigi vahel hoopis leevendada. Prantslane Macron arvas, et Lääs peaks panema paika „punase joone“ suhetes Venemaaga, misiganes see siis tähendaks, pea samal ajal kui Venemaa kaitseminister jälle rääkis lisavägede toomisest läänepiirile. Siia võiks veel lisada uudised, kuidas USA püüab koos Jaapaniga Hiinale mõistust pähe panna ja üks meie kodune analüütik nägi Eesti võimalust, kui ta toetab USA poliitikat Hiina suhtes ning ohverdaks oma pea olematud kaubandushuvid seal, kuna Biden on asunud Venemaale piire panema. Sellele eelnes paar nädalat varem uudis, kuidas täiesti ootamatult on Eesti suhted Hiinaga järsult jahenenud. Justkui jälle põhjust kuulutada, et Eesti on end taas kord suurriikide mängus maha müünud ja ega keegi meie pärast suure ja targa Putiniga sõdima hakka.
Need sündmused siin reas on vaid uudiste pealkirjad. Tegelikke sündmusi me ei tea, kuid nii palju on ses kõiges õigustki, et lääs tõesti ei otsi konflikti. Sõda, eriti sellistes mastaapides, on kallis lõbu. Ja Putin on tõepoolest nutikas. Ainult, et see seisneb oma võimete piiride tundmises. Eriti ajaliste piiride tajumises. Lääs ei taha sõdida, kuigi analüüsid näitavad, et Venemaa majandus ei võimalda pikalt vastu panna ja ometi venelane teeb ühe provokatsooni teise järel nagu ise tahab.
Ent mis oleks, kui venitaks... lihtsalt ootaks?
Tegelikult on see strateegi jaoks jämedalt 20 aasta dilemma või siis ligi 2500-3000 aasta vanune „kõrge mooni sündroom“ (tõlge inglise keelest ligikaudne). Sõltub, kuidas võtta.
Tuleviku ennustamine on tänamatu töö ja võimalik, et selle loo ilmumise ajaks oleme keset sõjamöllu või hoopistükis sellesinases helges tulevikus.
Ent nii või teisti juhib protsessi sama loogika, mis viib nii ühe kui teise stsenaariumini. Me oleme lihtsalt teelahkmel. Vaatleme, kuhu teeviidad näitavad.
„Kõrge mooni sündroom“ on antiikaegne mõistujutt mitmes versioonis, sealhulgas Herodotose ja Aristotelese omis.
Ühe versiooni kohaselt oli peategelaseks Mileetose pikadistantsi valitseja ehk edukas türann Thrasybulus, seitsesada aastat e.m.a. ehk ligikaudu 2700 aastat tagasi.
Teises versioonis oli peategelaseks Rooma viimane kuningas Lucius Tarquinius Superbus ligikaudu 500 aastat e.m.a. ehk kakssada aastat hiljem, mis teeb ka sellest versioonist 2500 aasta vanuse. Kuna meile on olulisem loo õpetus, mitte ajalooline faktitäpsus, võtame tolle noorema.
Too Tarquinius sai kirja oma pojalt Sextuselt, kes oli haaranud võimu Gabii linnas Latiumi piirkonnas, praeguses Lazio´s. Poeg küsis, mis ta peaks tegema, et kinnistada oma võim.
Selmet vastata, hakkas kuningas hoopis saadiku nähes niitma oma aia kõrgeimaid mooniõisi. Esimese versiooni järgi tegi seda too Mileetose vananev valitseja kõndides Korintose türanni Perianderi saadikuga: vanamees ajas triviaalset loba ja muudkui kaksas muust põllust väljaulatuvaid õisi.
Mõlemas vestes aga saavad teise riigi valitsejad vihjest aru, kuulanud esmalt oma saadiku mõistetamatut juttu: edukas diktaator peab kõrvaldama ohtlikud rivaalid. Tegelikult kõik rivaalid, sest rivaal kui selline on a priori ohtlik. Kui nüüd sellest küljest mõelda, siis võiks diktaatori definitsioonile lisada just selle kriteeriumi, sest kõik isevalitsejad just nii toimivadki ehk vastavad sellele tingimusele.
Nii on toiminud ka Putin. Kui mööda Venemaa ajaloo rada tagasi minna, siis nii tegi ka Stalin ja enne teda ka Peeter I ning veel varem Juhan Julm. Peeter ja Juhan läksid nii kaugele, et kõrvaldasid oma pojad. Seda tegi mõnes mõttes ka Stalin, kuigi ükski ta veresugulastest järglastest poleks olnud suutelised N. Liidu juhiks hakkama.
Noil neljal mehel on olulised „fännklubid“, kes ihaldavad raudset valitsejat ja seda nad ka varmalt kuulutavad. Tugevad valitsejad on edukad.
Dilemma teine pool on diktaatori ajalikkus: nagu Bernt Notke „Surmatantsus“, võtab vikatimees mingi aeg kõiki võrdselt kaupmehi ja keisreid, printsesse ja kerjuseid. Impeeriumi pärandamine on paras vigur: suure meistritöö (kindlasti veel lõpule viimata) peaks enesele saama keegi väärikas, kui juba paratamatult siit ilmast minema peab. Keegi, kes on võimekas suurt tööd edasi viima. Ent võimekad puhkavad juba mullas, sest valitseja on need juba kõrvaldanud ning surivoodil ilmneb, et kirstul pole taskuid.
Nii juhtus, et Ivan Julma järel sai troonile tema nõrgamõistuslik poeg Fjodor (keda omakorda valitses võimukas aukandja Boriss Godunov) ja siis saabus Moskva tsaaririiki „Segaduste Aeg“, kui võimule pääses kõigepealt Godunovi poeg Fjodor; seejärel isehakanud tsaar Vale Dmitri Esimene; vahepeal viimane Rjurikutest, Vassili IV, kelle bojaarid ise kukutasid; Vale Dmitri Osa Kaks ehk teine versioon ja takkapihta Poola kuningas Vladislav IV. Maad aga valitsesid Poola väed ja aadlikud. Seda kuni Romanovite dünastia võimule tulekul.
Ent kõik kordus ka Romanovite ajal raudse Peeter Suure surma järel 1725. aastal. Tõsi, viieteist aasta p**kuse viivitusega. Sündmuste kulg aga jääb samaks, kuna tugevat valitsejat järglaste seas polnud.
Esimese paleepööre toimus keisrinna Anna Ivanovna surma järel 1740. aastal, kui võimule pääses küll Peetri poolvennatütrepoeg ehk siiski veresugulane, ent läbi abielude teist generatsiooni Saksamaa vürsti- ja hertsogiriikides üleskasvanud haru.
Saksamaal Rostockis sündinud Anna Lepoldovna (Meclenburg-Schwerini printsess) poeg, tulevane Ivan VI oli sündinud omakorda abielust Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkonda. Ivan VI regendiks oli Kuramaa hertsog Ernst Johann von Biron, hiljem Ivani ema. Ilmselgelt oli võim Venemaal sakslaste käes.
Järgmine riigipööre toimus juba aasta hiljem, 1741. Selle tulemusena võimule tulnud Jelizaveta Petrovna (Peeter I tütar) suutis seal püsida küll kakskümmend aastat, ent isa väärilist suurust ja tugevust ta riigile ei toonud. Võimalik põhjus nii pikaajaliseks valitsemiseks võis olla tõik, et kukutamise kartuses ei ööbinud keisrinna väidetavalt kunagi kahte ööd samas ruumis. Ajalugu sisuliselt teda ei mäleta teda. Pärijateta Jelizaveta jättis 1762. aastal trooni õepojale, Holstein-Gottorp hertsogile, Kielis sündinud tulevasele Peeter III-le (temast alates oli Venemaa troonil kuni 1917. aastani Holstein-Gottorp-Romanovite dünastia), kes abiellus Anhalt-Zerbsti printsessi, tulevase Katariina II-ga, kes ta kaardiväe toel juba samal ajal võimult kõrvaldas ja mõrvas. Tugeva valitsejannana võitles Katariina II edukalt nii Türgi kui ka Rootsiga ja laiendas Venemaa piire, ent venelaste jaoks olid sestpeale troonile võõramaalased, sakslased.
Katariina poeg Paul süüdistas ema oma isa tapmises ja too võõristas omakorda poega, keda ta mälestustes tegelikult väljapool abielu sündinud sohipojaks nimetab.
Võimul jõudis Paul olla jämedalt viis aastat, kuni taas suuresti sakslastest koosnev eliitohvitserkond ta oma poja, tulevase Aleksander I teadmisel ja kasuks troonilt tõukas ning mõrvas. Aleksander I emagi oli samuti sakslane, Württembergi printsess. Veebruari revolutsiooni üks kaudseid põhjuseid 1917. aastal oli I ilmasõja ajal levinud kuuldus, et halva sõjaõnne taga on tõik, et keisrinna Aleksandra on ju Hesseni printsess ehk sakslane ning ilmselt lekitab ta sõjasaladusi.
Keisririigi hiilgus kustus...
Jossif Stalini surma järel 1953. aastal sai formaalselt põgusaks hetkeks võimule Georgi Malenkov, kes ilmselt oli kompromisskandidaat kisklevate poliitbüroo liikmete ja jõustruktuuride jaoks. Tegelikult juhtis algul riiki kolmikvõim ehk lisaks Malenkovile julgeoleku aparaadi ja kogu sise- ja välisministeeriumi valitseja kurikuulus Lavrenti Beria ja partei liinis Nikita Hruštšov.
Veel samal aastal, kui Beria muutus liiga mõjuvõimsaks, kõrvaldasid ülejäänud kaks ta nii nagu too oli lugematuid kümneid tuhandeid Stalini ajal kõrvaldanud, rahvavaenlasena. Beria oli alustanud oma naha päästmiseks reforme, et Stalini aegseid pingeid lõdvendada: amnestia (poliit)vangidele; kohtade arvu vähendamine vangilaagrites, liiduvabariikide jõustruktuurides kohalike soosimine. Lisaks lääneriikide ja Idablokis irdunud Jugoslaaviaga suhete silumine. Beria teadis, mis ta Stalini ajal korda oli saatnud. Ta teadis, mida arvab rahvas, ja ta teadis, et ainus tee on teha nii, et raudne võim ja verelõhn kiiresti ununeks nagu poleks seda olnud. Muidu tabab kuul ka teda. Tabaski.
Samal, 1953. aastal kõrvaldas Hruštšov ka Malenkovi ja alustas/jätkas pingelõdendamise ja inimnäolise sotsialismi jutlustamist. Hruštšovi „sula“ kestis 1964. aastani, kui Leonid Brežnev ja Juri Andropov (julgeoleku liinis) tegid seda sama temaga. Pikka aega võimul olnud Brežnev suutis küll näiliselt riiki stabiilsena hoida, ent 1982. aastal surres, jäi Andropovile vaid aastake lagunevat riiki valitseda. Andropovi järel aastake kellelgi Konstantin Tšernenkol. Kahte viimast ajalugu mäletab vaid põgusalt ja siis saabus Gorbatšovi uutmispoliitika ning N. Liidu lagunemine.
Loo lõpp. Kes võiks Putini järglane olla selle valguses ja millised oleksid ta valikud? Kes suudaks metsikul piisonil ratsutades tuumariiki juhtima või kureparve pesitsuskohta juhatades samal ajal vaenuriikidega lepinguid sõlmima? Kelle imagoloogiline pagas oleks saama tugev?
Kahepoolne venitustaktika
Aeg jookseb tagant selga: Vladimir Vladimirovitš on sündinud 1952. aastal ehk vanust on tal hetkel 68 suve-talve. Isegi tugeva tervise juures teab ta, et aeg hakkab lõppema. Vene pressis ilmub aeg-ajalt fotosid, kus vilets tuunimistöö näitab, et president hakkab näost väsima. Kümme aastat? Jah, ametist ta ju ei lahku, nagu ei teinud seda ka Stalin ega Brežnevgi. Kakskümmend aastat? Võimalik. Jah, 90-aastast Putinit on võimalik ette kujutada. Aga edasi. Olgu peale – 30 aastat! Putin 100! Ja ikkagi, üle varju ei hüppa.
Järglasel peab olema prestiiži rahva ja eelkõige ladviku seas. Tugevat kandidaati pole, sest need olid omal ajal ohtlikud. Nüüd pole neid kuskilt võtta ja uut ei kasva üle öö. Nii jättis ju Jeltsin oma trooni Putinile, kuna muid valikuid ei paistnud. Rahvatarkus, et tuleb uus ja hullem, ei pea tegelikult paika.
Sisuliselt järgneb sama teelahe, mis tol Põhja-Korea valitsejalgi, misiganes Kim ta nüüd ongi. Võib hirmutada tuuma- või muu relvaga, ent tegelik seis ei soosi sõja alustamist. Seetõttu peab jätma mulje rahuarmastajast riigipeast. Paar võimast pauku taevasse jätab jätab ohtliku mulje. Siis rääkida natuke kooseksistentsist ja dialoogi vajalikkusest. Vähemalt humanitaarabi voolab jälle sisse. Nii võidab paariariik aasta või kaks.
Samas ei saa võimu käest anda ja nii pea, kui riigis toimuksid päris-valimised, oleks sellega ühel pool. Lisaks läheks senine ainuvalitseja ka kohtu alla.
On veel stsenaarium, et võimu haaravad sõjaväelased. Jah, seda võib oodata nii Venemaal kui ka Koreas, kuid ajaloos pole ükski sõjaväeline hunta üle mõnekümne aasta vastu pidanud. Moel või teisel loovutavad need lõpuks ise võimu tsivilistidele, nagu Francis Fukuyama seda ilmekalt kirjeldab. Seda majanduslikel põhjustel. Rahvamajandust ei saa juhtida efektiivselt kasarmust.
Pärast huntat aga tuleb võimule alati nendega võrreldes liberaalsem võim.
Riik ja rahvusvahelised suhted nõuavad pikemaid plaane kui paarkümmend aastat, mida stabiilsed riigid ka teevad.
Selle asemel, et igale aktsioonile samaga vastata, võib ka venitada, sanktsioneerida, noote saata jne. Kui väga hulluks läheb, peab ka jõudu näitama, ent eesmärk on oodata kuni juht kooleb. Röövlibande saab uue pealiku ja kui too ka jätkab vana rada, tähendab see vaid viivitust stsenaariumis. Varem või hiljem on üks hetk uuel pealikul valida kas raudne eesriie taas eest ära tõmmata ja dialoogi alustada või riik/bande killustub, kuna igaüks ladvikust krabab, mis saab. Koos ei hoia neid siis enam miski.
Lääne strateegid ootavad „post-putini“ aega. Venemaa on suur ja lai. Kaug-Ida kubermangude jaoks kaotab Moskva oma tähtsuse niipea, kui sealt hädapärast rahastust ja muud abi peale ei tule. Kui praegu läheb rahvas seal tänavale, on keskvõimul veel piisavalt vahendeid see laiali ajada. Kui OMON ja ülejäänud ustavad jõud keskvõimu enam ei toeta, leiab regioon lahenduse ise. Lüües „deržavast“ lahti. Jaapan, Korea, Hiina on kordades lähemal, et piiriülest kaubandust arendada. Nagu Inglise kolonialistid lõid lahku Briti kroonist. Nagu lagunes Rooma riik provintsideks.
Lääs ootab. Ootab, millal tuleb signaal dialoogi alustamiseks nagu suhteliselt hiljuti Gorba selle välja saatis. Seniks lootes vaid, et igihaljas riigipea vanadusnõtrusest liftiukse ja tuumakohvri nuppe segi ei ajaks.
Miks ei võiks ka Eesti oodata piirleppega veel 50 aastat.
Jah, Hiinaga oleks märksa keerulisem, arvestades idamaist mõttelaadi.
Arvi Tapver
