05/05/2026
Mai kuu esimestel päevadel on vahepeal päike eriti kuum olnud, mis teeb aias olemise üheks mu meelistegevuseks. Ja aias viibides saab märgata erinevaid asju. Nii märkasin ma peenarde vahel liikudes mesimagusat lõhna. Selline täiesti selgelt eristuv magus ja eriline lõhn. Kobarhüatsindi lõhn! See ei ole terav ega pealetükkiv, vaid pigem õrnalt magus ja pehme. Kui nina lähemale viia, leiab sealt ka natuke viinamarjalikku või marjast nüanssi, mis teeb lõhna elavaks ja mänguliseks. Samas ei muutu see kunagi raskeks – pigem jääb selliseks õhuliseks.
Tuul liigutab väikseid siniseid õiekobaraid ja levitab seda lõhna puhanguliselt. See on kohale meelitanud ka esimesed kevadised tolmeldajad ja nektari kogujad.
Kui neid lilli õrnalt puudutada, kostab peaaegu üllatav heli – vaikne krudin. Nagu pisikesed kuivad pärlid hõõruksid üksteise vastu. Õievarred ei ole pehmed ega vetruvad, vaid kergelt jäigad ja tihked, ja see annabki neile selle iseloomuliku heli ja tunde. Natuke on seda tunda ka tuule käes kokku puutuvate õiekobarate juures.
Olen lummatud oma kevadistest märkamistest! 🫠
