09/01/2026
Ma ei ole kasvanud üksi ega vaikselt. Minu teekond on olnud katsetamine, kahtlemine, kukkumine ja uuesti püsti tõusmine, alati koos inimestega, kes on jäänud. Kes on vaadanud mind siis, kui mul endal silm säras, ja ka siis, kui see kustus.
Need hetked ei ole olnud täiuslikud, aga nad on olnud päris. Just nendes hetkedes olen ma õppinud usaldama, looma ja olema see, kes ma olen. Mitte valmis, vaid teel. Mitte veatu, vaid hoitud.
Ma olen lõpmatult tänulik iga vestluse, iga abikäe, iga naeratuse ja isegi vaikuse eest, kus ei pidanud midagi ütlema. Ilma nendeta ei oleks minu teekond nii värviline, nii lärmakas, nii päris.
See on minu VihmaVõlu. 🌧️✨💖
ALBERT: (naerdes) Võib-olla näitas see kogu aeg õigesse suunda, lihtsalt mitte välja-, vaid sissepoole!
BRUNO: Ehk näitas see südamesse.
Lotte pöördub publikusse.
LOTTE:
Teate… ma arvan, et õnn ongi siin.
Teie silmades. Teie naeratuses.
Minu sõprades. Meie koosolemises.
Õnn ei olnud pilvedes ega tähtedes…
Õnn ongi siinsamas.
